Anu Purre

Kunstnikupositsioon


Olen Anu Purre. Kunstnik ja õpetaja. Püüda end identifitseerida, kuskile kuuluma panna, polegi nii kerge. Suures plaanis on mul kaks või kolm suuremat identiteeti. Kõigepealt õppisin ma kalligraafiks, seejärel kunstnikuks. Siis kunsti- ja kunstiajaloo õpetajaks. 

Kunstnikupositsioonist. Esilehel on mul küsimus - millal on kunstnik? Selle üle olen ma palju mõelnud. Kas ma olen seda juba siis, kui olen oma kunstiõpingud lõpetanud või on mul palju näitusi ja näitustel osalemisi galeriides ja muuseumides? Auhindu, tunnustusi, rahvusvahelist mõõdet? Tänapäeval tunduvad ka kõik sotsiaalmeedia albumid rahvusvaheliste virtuaalnäitustena ja iga laik on kui tunnustus.  Nendel albumitel on ju palju rohkem vaatajaid kui galeriis.  Või otsustab selle ikkagi kuraator, keegi tunnustatud kriitik? Kas ma olen kunstnik siis, kui minust on palju kirjutatud? Või kui ma kirjutan ise,  loon  mingeid kunstiväljaandeid, mida on ju raske teha, kui sa enne kunstnik pole?  Sama on õpetamisega. Või kui olla lihtsalt aktiivne tegija, siis nagu oledki kunstnik? Või siiski mitte? Äkki ollakse seda ka siis, kui omaette kunsti tehakse ja ühelgi näitusel ei näita? Ei pea ju näitama. Oleneb ilmselt, mida sa teed.  Minu jaoks on see kõik väga keeruline ja tekitab palju küsimusi. Millal algab siis kunstnikuks olemine ja kes selle üle otsustab? Millal on kunstnik? Mul on endal ka tunne, et kuskilt see ju ometi algab ja enne seda nagu päris pole. Aga kuidas sa seda tänapäeval mõõdad.  

Olen laste käest küsinud, mis on kunst. Üks neist ütles, et kui ma teen kunsti, siis on mul hea olla. Ükski täiskasvanu pole nii head vastust andnud. Loomulikult ei arva ma, et kunst on vaid teraapiline tegevus, sest lõputult kireva kunstimaailma sees on viimasel imeväike tähtsus. Kunst ju tegeleb kõigega, ka probleemidega.  Aga ma pean tunnistama, et ma ikkagi tunnen oma asju tehes, et mul on siis hea olla ja ma ei taha väga probleemidega tegeleda. Ma ei taha neile liiga palju mõelda.  Muidu ma vist tegeleks poliitilise kunstiga, vastandades näiteks erakondade retoorikat kalligraafia vahendusel ja vaataks mis juhtub. Kas  sõnum läheb sellest ilusamaks? Aga ma ei taha. Tahan paremaid tekste. Ja sellepärast ma nimetangi kunstiks kogu oma elustiili ja erinevate tegevuste kombinatsioone. Õpetamise ja isetegemise põimumist.
Näitan seda ka teistele, sest mina ei saa kõike endale hoida. Ma joonistan ja maalin, teen kunstnikuraamatuid ja kalligraafiat. Ma propageerin  Facebookis teadlikult kohvikutes joonistamist kui kvaliteetaega, kutsun üles märkama üksikut lumepalli bussipeatustes, koduseid ärkamisi või koera kallistamist jms. Mulle meeldivad väga igasugused protsessifotod.  Protsesse ma kõige enam naudingi.  See vist ongi, kus ma end positsioneerin ja mida ma öelda tahan - protsess. Sest see on minu meelest hea.  Kuidagi ja kuskilt see mul algas.  

Anu

August 2019